Fotograafia
Põhitõed
Suur osa inimesi, kes pilti teevad, ei mõtle pildi tegemise juures kaugemale sellest, mis kaadrisse jääb - kui sedagi. Selleks, et teha pilti paremini ja aru saada siin ja mujal räägitavast jutust, tuleb endale selgeks teha paar elementaarset tõde fotograafia tehnilisest poolest.
Pildi tegemine baseerub õigel säritamisel - sellel kui palju valgust lastakse valgust registreerivale pinnale, olgu see registreerimine siis elektrooniline (sensor) või keemiline (film). Kuigi edasine jutt baseerub filmil, kehtib see kõik ka digikaamerate kohta. Õige säri on väga muutuv suurus, tegelikult tähendab see antud juhul seda, et tulemus mille sa saad, on see, mida lootsid. Kui sa pildistad helesinist taevast ja saad tulemuseks täiesti valge pinna, siis ilmselt ei ole see just päris see, mida ootasid - sa säritasid üle, valgust sai liiga palju. Kui taevas tuleb tumedamat sorti potisinine, siis on tegemist alasäriga, s.t. valgust pääses filmile liiga vähe. Ülesäri teeb pildi heledamaks kui ta peaks olema, alasäri tumedamaks.
Kogu säri määramine fotograafias keerleb mõiste 'stop' ümber. Üks stop on filmile jõudva valguse koguse kahekordne muutus. Kui filmile jõuab kaks korda rohkem valgust, siis öeldakse +1 stop, kui pool valgusest siis -1 stop. Säri määravad 3 komponenti - säriaeg, ava suurus ja kasutatav film. Eesti keeles kasutavad fotograafid stopi asemel ka väljendit 'auk' aga sellel sõnal on tähendusi juba niigi palju...
Säri
Säriaeg on periood, mille jooksul lastakse filmile valgust langeda, sekundites või sekundi murdosades. Tavaliselt märgitakse sekundi murdosi täisnumbritega (90 tähendab 1/90-ndik sekundit), täissekundeid näitatakse kujul 1", 2"... Igal normaalsel kaameral on kasutada vähemalt säriaegade rida 1, 1/2, 1/4, 1/8, 1/15, 1/30, 1/60, 1/125, 1/250, 1/500, 1/1000 sekundit. Uuemad kaamerad võimaldavad kasutada ka vahepealseid väärtusi, näiteks poole stopise sammuga kaameral algab see rivi 1", 0.7", 1/2, 1/3, 1/4, 1/6, 1/8, 1/10, 1/15, 1/20, 1/30, 1/45, 1/60... Paremad kaamerad võimaldavad veel väiksemat, 1/3-stopist sammu. Mida lühem on säriaeg, seda vähem jäädvustub pildile liikumist, pikema säriaja jooksul jõuab liikuv objekt läbida pikema tee ja filmile jäädvustub hägustunud kujutis.
Ava
Ava näitab seda, kui palju valgust objektiivist filmile pääseb. Ka ava mõõdetakse stoppides, aga numbrid ise ei ole reas kahekordistuvad - standartne rida on f/1, f/1.4, f/2, f/2.8, f/4, f/5.6, f/8, f/11, f/16, f/22, f/32 (need numbrid on sellised sellepärast, et muutuv suurus on ringi pindala). Kõik objektiivid ei võimalda kõiki neid avasid kasutada. Oluline on see, et selles reas olevad numbrid näitavad objektiivi ava suurust, kusjuures iga järgmine ava laseb läbi kaks korda vähem valgust kui eelmine, need numbrid on objektiivi fookuskauguse murdosad ja f/22 on oluliselt pisem kui f/2.8. Nagu säriaegade puhul, on ka avaarvude read uutel kaameratel tihedamad kui terve stop. Poole stopi kaupa rida läheb siis f/1, f/1.2, f/1.4, f/1.8, f/2.0, f/2.4, f/2.8... Käsitsi seatavatel objektiividel on tavaliselt ava seadmiseks rõngas, mis iga täisstopi koha peal nõksu teeb, et neid stoppe oleks hea tunde järgi lugeda ja nendega rehkendada, tegelikult ei takista miski seda rõngast ka kahe stopi vahele suvalisse kohta sättida.
Ava juures räägitakse lahtisest ja kinnisest avast - lahtise ava juures on siis avaarv väiksem, kinnise juures suurem. Näiteks f/2.8 on lahtisem ava kui f/4.0, inglisekeelsed terminid on 'opening up' ja 'stopping down' (opening up from f/4 to f/2.8, stopping down from f/1.8 to f/5.6).
Ava suurus ja säriaeg on teineteisest otseselt sõltuvad. Selleks, et kaks korda lühema säriga sama palju valgust filmile jõueks kui enne, peab ava kaks korda suuremaks tegema. See on oluline põhitõde, millel kõik ülejäänu baseerub. Kui tahad kiiremat säri, siis on vaja suuremat ava; kui teed ava väiksemaks, siis läheb säri pikemaks, sest valguse hulk mis peab filmile jõudma on määratud filmi tundlikkusega.
Tundlikus ehk ISO
Film määrab säri oma tundlikkusega (kiirusega). Tundlikkust mõõdetakse ISO ühikutes ja ka need liiguvad stoppide kaupa (50,100,200,400,800...) - suurem number tähistab tundlikumat filmi. Näiteks kui õige säri ISO100 filmi jaoks oleks 1/15 sekundit f/8 avaga, siis ISO400 filmi jaoks sama avaga oleks õige säri kaks stoppi lühem ehk siis 1/60 sekundit. Teine võimalus oleks ava 2 stoppi väiksemaks teha ehk siis f/16, ka see vähendab filmile pääseva valguse hulka vajaliku 4 korda. Nagu säriaegade ja avaarvude puhul toodetakse ka filme, mille kiirus langeb nende täisstoppide vahele, aga põhimõte jääb ikkagi samaks.
Säriaja valiku piirangud
Säriaja valikut piiravad põhiliselt kaks asja - see, kuidas fotoaparaati kasutatakse ja see, mida parajasti pildistatakse. Kui pildistada statiivilt näiteks maja, siis pole säriajale mingeid erilisi piiranguid. Kui pildistada statiivilt näiteks mõnda vilgast looma või lindu, siis ei tasu alla 1/90 sekundi eriti üritada - ta jõuab liigutada ja udusena pildile jääda. Kui aga pildistada sedasama maja fotoaparaati käes hoides, siis ei tohiks säri lasta pikemaks kui objektiivi fookuskaugus. Näiteks 50mm objektiivi puhul ei tohiks käest pildistades säriaeg olla pikem kui 1/60 sekundit, 200mm objektiivi juures pikem kui 1/250 sekundit. See ei garanteeri, et pildid tulevad selged, aga vähemalt teeb teravate piltide saamise tõenäosuse suuremaks. Kui hoida fotoaparaati käes, aga toetada ta selle juures mingile alusele, siis võib ka kaks korda pikema säriajaga leppida.
Sunny f/16
Sunny f/16 on üks väga lihtne ja kasulik reegel: keskmist tooni pinna jaoks keskpäevases päikeses, eestvalgusega on õige säri kasutades ava f/16 kasutatava filmi ISO kiirusele lähim säriaeg. Näiteks ISO100 filmi puhul kasutades poole stopi kaupa reguleeritavat kaamerat 1/90 sekundit või täisstopi kaupa reguleeritaval kaameral 1/125 sekundit. ISO400 filmi puhul siis vastavalt 1/350 sekundit või 1/500 sekundit. Sellel reeglil on ka teine variatsioon - f/5.6 ava puhul on õige säriaeg see mille saad filmi ISO kiirusele ühte 0-i otsa pannes. ISO100 filmi puhul siis 1/1000, ISO50 filmi puhul 1/500. Kui valgus langeb küljelt, siis tuleb ava ühe stopi jagu rohkem lahti teha (f/11), kui tagant, siis kahe stopi jagu (f/8) või siis vastavalt säriaega kaks või 4 korda pikendada. Kuigi seda reeglit ei lähe elektrooniliste kaamerate juures just eriti tihti otseselt pilditegemiseks vaja, on see kasulik teadmine selleks, et kiirelt hinnata, kas kaamera pakutud säri on midagi mõistlikku.
Samalaadne reegel on ka täiskuu pildistamiseks, selle nimi on Moon f/11 :)
Teravussügavus
Ongi veel jäänud ainult see üks oluline põhitõde. Teravussügavus on mõiste, mis näitab seda milline osa pildist on piisavalt terav (fookuses), milline aga märgatavalt udune. Tõeliselt fookuses on siiski filmist ainult ühel kindlal kaugusel asetsev pind, sellest eestpool ja tagapool olev on kõik fookusest väljas, lihtsalt mingi piirini paistab ta veel selge. Selle terava ala piiride vahel olevat ala nimetataksegi teravussügavuseks. Sellest selgena näivast alast on tagapool reeglina rohkem kui eespool seda punkti, mis tegelikult fookuses on. Teravussügavuse ulatuse määravad:
Ava suurus. Mida väiksem on ava, seda suurem on teravussügavus eeldusel, et kaks ülejäänud tegurit jäävad muutumatuks. Objektiivi fookuskaugus. Mida lühem fookuskaugus, seda suurem on teravussügavus samale kaugusele fokusseeritud objektiiviga, jällegi eeldades, et ava ja obketi kaugus on samad. Objekti kaugus objektiivist. Mida kaugemal on objekt, seda suurem on teravussügavus sama ava ja objektiivi fookuskauguse juures.
Kui asja vastu rohkem huvi võid tudeerida httpseda dokumenti. Pikkadel teleobjektiividel on teravussügavus mõne meetri kaugusel mõõdetav sentimeetrites, lainurkobjektiivi puhul on mõne meetri kaugusel oleva objekti puhul vähegi väiksema avaga pilt lõpmatuseni terav. See võimaldabki teha "seebikaid" mis justkui ei vajagi teravustamist.
Teravussügavusega on seotud veel üks mõiste - hüperfokaalne kaugus. See on selline kaugus, millele teravustades antud fookuskaugusega ja avaga objektiivi loodud kujutis on terav poolest sellest kaugusest kuni lõpmatuseni. Jällegi, kuna teravussügavus kui selline on subjektiivne mõiste (see mis näib terav on vaatajast sõltuv), siis ei ole ka hüperfokaalne kaugus mingi kindel mõõt. httpSiin on üks tabel, kus on ära toodud hüperfokaalsed kaugused erineva fookuskaugusega objektiivide jaoks erinevate avadega, piisavalt teravaks on loetud 40 joont millimeetril filmi peal. Kaugused on meetrites, lähim terav punkt on selle kauguse poole peal. Näiteks 20mm objektiiv avaga f/16 annab kujutise mis on terav 0.55 meetrist kuni lõpmatuseni siis, kui see on fokusseeritud 1.1 meetri kaugusele. httpSiin on aga online võimalus teravussügavuse arvutamiseks ja lisainfo.
Kokkuvõtteks
Pildistamine on üks lõputu kompromisside kogum. Selleks, et saada lühemat säriaeg on vaja suuremat ava, aga siis väheneb teravussügavus ja enamasti halvenevad ka objektiivi näitajad võrreldes väiksema avaga, näiteks f/8 pilti tehes. Selleks, et teravussügavus oleks maksmiaalne, tuleb ava väiksemaks keerata, aga selle juures jälle pikeneb säriaeg ja väga väikeste avade juures hakkab valguse murdumine ava servadel pildi kvaliteeti halvendama. Säriaja lühendamiseks võiks ju muidu kasutada kiiremat filmi aga see on jälle teralisem kui aeglane film.